227: mecca - expansion of haram mosque

alljärgnevalt suurepärane esitlus ühest viimase aja uskumatumast suurprojektist. tegemist islami pühamast pühamas paigas mekas (mecca, makkah) asuvat kaabat ümbritseva masjid al-harami mošee laienduse projektiga.

projekt pärineb briti suurbüroost ws atkins, kelle mindblowing projekte olen näidanud varasemaltki.

mekas muide elu pulbitseb. peagi valmib seal maailma üks suuremaid ehitisi, 595-meetri kõrgune hiiglaslik elumaja-hotell, mis asub muide otse mainitud mošee külje all. kuuldavasti on mekasse projekteerima kutsutud terve rodu maailma juhtivaid arhitekte, kellest islamistina võiks esitleda vaid zaha hadidi. loodetavasti ikka leidub tippbüroodes islami esindajaid, muidu oleks nagu imelik ju. genius loci ja värgid.

enivei, pühenda oma elust 7 minutit fantastiliselt põhjaliku video vaatamisele:

vaata videot.

226: gedser - gedser kirke

gedseri 800 elanikuga väikelinn kagu-taanis falsteri saarel on koduks kaunile kirikule, mis valmis taani arhitektuuriajaloo suurkuju peder vilhelm jensen-klinti jooniste järgi aastal 1914.

arhailis-ekspressionistliku kirikuhoone arhitektuuri puhul näib olevat šnitti võetud eelkõige romaani kirikutest ning kohalikust ehituspärandist, kus pruunikas-punane tellis on alati omal kohal olnud. iidset kindlustatud kirikut meenutav ehitis on tegelikult päris väike, eriti siin esimesel fotol võib see suht valeliku mulje jätta...

ekspressiivse tellislao puhul saab tuua otsese paralleeli arhitekti teise, hoopis tuntuma kirikuga kopenhaagenis.

gootiliku teravkaare moodustavad puidust võlvid loovad mulje tagurpidi pööratud laevakeres viibimisest. tasub tähele panna pinkide ja altari suurust, nii saab enam-vähem kätte hoone mastaabi. nagu öeldud, tegemist ongi ülimalt väikese kirikuga, olgugi et oma arhitektuurilt võib see jätta mulje vägagi võimsast hiigelehitisest.

n-ö aus materjalikasutus. isegi naelad on jäetud täiesti rahulikult peitmata.



kellatorn.

224: szczecin - philharmonic hall

loode-poolas saksamaa piiril asuv szczecini linn on umbes tallinna-suurune. vaatamata räigetele purustustele teises maailmasõjas on siin säilinud väärtuslik arhitektuuripärand alates üksikhoonetest ning lõpetades linnaplaneeringuga, mille puhul 188o-ndail kasutati kuulsa parun haussmanni projekti.

suursõjas hävis muu seas ka szczecini kontserdimaja. käesoleva sajandi hakul astuti lõpuks reaalne samm uue hoone ehitamiseks, 2007 toimunud arhitektuurikonkursi võitis noor ja andekas itaalia-hispaania büroo, barcelonas resideeruv estudio barozzi veiga.

büroo eestvedajateks on itaallane fabrizio barozzi [s. 1976] ja hispaanlane alberto veiga [s. 1973]. tegemist on ühe [au]hinnatuma noore kooslusega tänasel rahvusvahelisel arhitektuurimaastikul. ühest nende projektist olen siin juba rääkinud, eks järgneb neid veelgi.

uus kontserdimaja, mis muide planeeritakse samasse, kus see enne sõda oli asunud, on mõeldud pilkupüüdva ikoonina, mis by default saaks linna uue ajajärgu sümboliks. tegemist oleks "kaasaegse katedraaliga", nagu ütlevad selle autorid.

hoone disaini inspiratsiooniallikaks väidavad autorid olevat szczecini neogooti arhitektuuri, siinsete kirikute monumentaalsuse, vertikaalsuse ja väärikuse.

hoone klaasfassaad peegeldaks päevasel ajal ümbruskonda ning muudaks ilmet vastavalt aastaaegadele, pimedas aga kumaks see oma sisemises valguses, mõjudes nõnda kui mõni hõõguv kristall... eks näis, kas hoone ka kunagi realiseeritakse...

223: skagafjörður - hof residence

põhja-islandil skagafjörðuri fjordil valmis 2007 üks ääretult mõnus maamaja.

ligi 300 ruutmeetrise pinnaga hoone projekt pärineb islandi arhitektuuribüroost studio granda, millele panid 1987 aluse margrét hardardóttir [s. 1959] ja steve christer [s. 1960].

fassaadimaterjalidena on kasutatud seedripuitu ning betooni. ehitamise käigus krundilt eemaldatud murukate asub nüüd maja katusel.

välisilmelt meenutab see naeri tänava maja tallinnas, eks?

labürintjas ruumipaigutus... olulist rolli mängisid siin kliendi spetsiifilised soovid.

sisemised seinad on betoonist, lagi õlitatud tammepuidust ning terasdetailidega. paksud betoonseinad, kivipõrand ning otstarbekalt paigutatud aknad hoiavad hoone sisekliima stabiilsena, mis sellisel laiuskraadil vägagi kasuks tuleb.

elektrit tarbitakse siin eelkõige tänu polaarpäevale vaid talvekuudel ning siiski minimaalselt. rohked katuseaknad valgustavad interjööre ka vähese päevavalguse korral. tarbitav elekter tuleb muide maapõuest ning tuulegeneraatoritest.

vabalt veedaks sellises kohas oma pensionipõlve...

222: london - lloyd's building

enne tänase postituse juurde asumist soovitan meenutada mõneski mõttes väga sarnast hoonet hong kongis, mis valmis allnähtavast aasta võrra varem ning mis projekteeritud samuti briti arhitekti poolt.

. . . . .

niisiis. see siin on londoni finantskeskuses asuv kuulus lloyd's building, linna üks ikoonilisemaid ning huvitavamaid ehitisi. 1986 valminud hoone projekti autoriks on richard rogers [s. 1933] ja kollektiiv.

suures osas modulaarsetest komponentidest koosneva hoone eri tasandeil asuvatele katustele on jäetud sinised kraanad, otsekui dekoratsiooni mõttes. see pole aga niisama, nimelt projekti üheks põhiideeks oli võimalus hoonet vajaduse korral laiendada, seda lihtsalt uute moodulite paigutamisega vanade peale. siinkohal tekib tugev seos jaapani metabolistidega.

hoone projekt pärineb hilistest seitsmekümnendaist, ajast, mil äsja oli valminud richard rogersi ja renzo piano koostöö, kuulus pompidou keskus pariisis. lloyd's jätkab sama esteetikat, nimelt on siin kõik teenindusšahtid, torustikud, liftid jms paigutatud hoone välispinnale, et sisemuses oleks sellevõrra rohkem ruumi nii büroodele kui avarale aatriumile.

koos kraanadega 95 meetrini küündiv hoone on tegelt vaid 14-korruseline.

korrustevahelise liiklemise põhikoormuse võtavad enda kanda aatriumit ilmestavad mitmed eskalaatorid. aatrium, nagu näed, on siin fantastiliselt äge.

üks huvitav detail, näed?

"on the ground floor of the atrium sits the lutine bell, salvaged from the french frigate la lutine which surrendered to the british in 1793. the bell is rung once for good news and twice for bad, and the expansive atrium carries the sound to everyone in the building. the imposing rostrum on the ground floor which houses the famous bell is fashioned from mahogany and was brought to the current building from the previous lloyd's building of 1928 designed by sir thomas edwin cooper." kusjuures osa selle algse hoone fassaadist on inkorporeeritud leadenhalli tänaval uude hoonesse.

kui vaadata tähelepanelikult postituse teist fotot, siis on moodulitena oma kohale paigutatud tualettruumide asukohad täpselt näha.

hoone energiasäästlikkusest ja sünniloost ma eriti ei viitsi rääkida, kui huvitab lähemalt, siis abiks on rogersi kodukas.

tegemist on kontorihoonega, kus praegu asuvad mingi kinnisvarabüroo ruumid. hoone on aga kõigile soovijaile vähemalt alumistel tasanditel avatud, seal peaksid asuma kohvik, restoran ja veinibaar... ja raamatukogu vist.

vasakul.

õhtuhämaruses mõjub torn oma sisemise valgustusega eriti ulmeliselt...

221: new york - yohji yamamoto gansevoort street store

kõige haigema nimega rajoon manhattanil - meatpacking district - täienes hiljuti ühe väikese butiigiga. tegemist on jaapani disaineri yohji yamamoto teise esinduspoega mainitud saarel ning noore jaapani arhitekti junya ishigami esimese valmind hoonega väljaspool jaapanit, kui mitte arvestada tema kasvuhooneid 2008 veneetsia arhitektuuribiennaalil.

junya ishigami [s. 1974] on mees, kelle tegemistel tasub edaspidi silm peal hoida. ja et ta nii mõnus välja näeb, siis pilt ka.

yamamoto esinduspoeks ehitati ümber poole sajandi vanune punastest tellistest ühekorruseline, kolmnurkse plaaniga hoone. see asub kolme tänava ristumiskohas, ning et kolmnurkse maja "haarad" on üpris pikad, otsustati jalakäijate potentsiaalse vaeva vähendamiseks hoonesse lõigata uus tänavake, mis jaotab selle kaheks eraldiseisvaks ja eri funktsioonidega mahuks.

nagu näha, paigutati tekkind saarele kauplemispinnad ning eraldatud viilule väike ladu ja tualettruum. soovitan klikkida, siis näeb ka midagi.

lisaks suurte vitriinakende lisamisele on ümberehituse käigus hoone nurka pisut ümardatud. sillutisega on markeeritud selle algupärane ehitusalane pind.

interjööris valitseb totaalne lakoonilisus.

220: tokyo - kait studio

jaapani uue generatsiooni arhitekt junya ishigami [s. 1974] on öelnud:

"some days it hails in the middle of a sunny day. they are surprising, but such days occur, and they are part of nature. i would like the things i create to have something of that combination of reality and surprise."

ülalnähtaval fotol poseerib mees oma esimeses valminud hoones, seejuures just sellises, nagu ta eelnevalt kirjeldas...

mida aga tema enda ja ta loomingu kohta öeldakse? üks tabavamaid arvamusi:

"his talent is like paper. soft and delicate, but sharp enough to slice through the skin of your fingers."

junya ishigami avas oma büroo aastal 2004, mil oli neli aastat töötanud kazuyo sejima ja ryue nishizawa büroos sanaa. juba järgmisel aastal pälvis mees küllaltki rohkelt tähelepanu, seda nimelt ühe mööbliesemega. tegemist oli 9,5 meetrit pika, 2,6 meetrit laia ning vaid 3 millimeetrit paksu, igati funktsioneeriva lauaga. ebatavaliselt õhukese laua puhul võiks tuua paralleeli vee ja õlikihi vahel:



tähelepanu on pälvinud ka üks tema kunstiprojekt: warholilik, kandiline ning hõbejas, viiekordse maja kõrgune õhupall, millel kaalu, kui õigesti mäletan, mitu tonni...

ishigami järgmine tähelend saabus '08 veneetsias, kus noormees sai oma kasvuhoonetega sealsel arhitektuuribiennaalil esindada jaapanit. guugelda või otsi flickrist.

siin niisiis ishigami esimene reaalne hoone. see on tokyo ääremail asuv kanagawa tehnoloogiainstituudi linnaku stuudio. tellija sooviks oli saada avatud hoone, mida tudengid saaksid kasutada omaalgatuslike projektidega töötamiseks ning kus saaksid aega veeta kohalikud lapsed.

ishigami lõigi avatud, totaalselt avatud hoone, millel puuduvad reaalsed seinad ning kus kerget plekist katust kannavad 305 peenikest valget posti. interjööri kaitsevad ilmastiku eest klaaspaneelid, millel aga kandvat funktsiooni pole.

tegemist on mu arust täiesti uskumatult mõnusa, omajagu muinasjutulise hoonega...

projekti kõige keerulisemaks osaks sai teraspostide paigutamine, kusjuures nende otstarbeka asetuse väljaarvestamiseks loodi spetsiaalne arvutiprogramm. peaaegu ükski post ei asu sama nurga all. nagu plaanilt näha, moodustavad need tihedamaid ja hõredamaid kogumeid, mis justkui abstraheeritult loovad privaatsemaid ja avalikumaid alasid...

üks tööjoonis ka, see meenutab mulle... tähekaarti.

interjöör, veel sisseseadeta.







jaapani lapsed tutvuvad juba maast-madalast väärt arhitektuuriga.

sisetaimestik ja reaalselt väljas, kuid visuaalselt samuti sees asuvad kirsipuud... ja lumivalged toolid, lumivalged postid. kuradi ilus kombinatsioon.

puhtesteetiliselt on tegemist fantastiliselt mõnusa teosega... paraku tekib küsimus selle klaasseinte funktsionaalsuse kohta: kas hoone suviti pisut üle ei kuumene?